Ivika Nõgel: „Inimesed ei ole kunagi passiivsed, nad lihtsalt valivad, mida nad teevad.“

Ivika Nõgel on üdini kaasamise praktik ja kaasamise (filosoofia) eestkõneleja. Ivika on nõus kõigi koolkondade ja meetoditega, mis aitavad inimestel koostööd teha. Tema tegevustele on raske näppu peale panna, ta on pikalt panustanud piirkondlike partnerluskogude arengusse, tööhõive suurendamisse ja kogukondade arendamisse. Ta on moderaator, strateegiaekspert ja algatuse „Maale elama“ eestvedaja. Ivika Nõgel koolitab kaasamise teemal näiteks kohalike omavalitsuste ja kogukondade koosloome koolitusprogrammis.

Kaasamiseni jõudis Ivika ühe Suurbritannia projekti kaudu, millega vähendati 2000. aastate alguses Kagu-Eestis vaesust, kuid ütleb, et on kaasajana aastate jooksul kaasajana palju edasi liikunud. „See suund, mida Eestis veab Piret Jeedas ja ülemaailmne Art of Hosting koolkond, on oluliselt sügavam, pehmem ja vähem manipulatiivne.“

Manipulatiivne?

Kaasamine võib olla üsna manipuleeriv. Võid kaasata inimese ära ja saada täpselt selle tulemuse, nagu planeerisid. Kui eesmärk on reaalselt saada pinnas heaks koostööks ja kõiki vaatenurki arvestav lahendus, siis tuleb rohkem aega võtta, sügavuti minna ja suhetega tegeleda. Kaasamise protsess ise tugevdab suhteid. Rasmus Pedanik samuti ärgitab suhetega tegelema; ei piisa sellest, kui tegeled kohe sisuga.

Teine Rasmuse oluline mõte, et „kiired viljad“ tuleb ära võtta, tähendab, et paralleelselt pikalt ja aeglaselt saavutatavatele tulemustele, tuleb teha ära sellised asjad, mis annavad kiiresti tulemusi. See on osa suhete teemast. Saavutus tuleb edu kogemusest koos tehtud asjast. Usaldus tuleb sellest, et me oleme koos teinud ja avastanud, et meil koostöö toimib, saame teineteist usaldada. Inimeste vahel toimivad suhted, organisatsioone ei ole suhete mõttes olemas. Meil oli Külaliikumises arenguseminar, kus Kati Holm ütles, et kui keegi hommikul peeglisse vaadates näeb enda ees organisatsiooni või MTÜ-d, siis peaks ta arsti juurde pöörduma.

Kas Sul on kohalikus omavalitsuses töötamise kogemus?

Mitte selles plaanis, et oleksin olnud ametnik, aga ma olen olnud volikogu asendusliige. Sel ajal, mil me kaitsesime Pühajärve kooli, olin vallaga tihedalt seotud. Praegu on hästi koostöine suhe, korraldame „Maal elamise päeva“. Volikogu ajal sai palju nalja, pidasin sel ajal natuke liiga kriitilist blogi. Õppisin sellest, et asju ei pea alati õelalt välja ütlema. Minus oli tol ajal tugev millegi vastu võitlemise instinkt. Selliselt sattusin aastaid tagasi õpetajate meeleavalduse peakorraldajaks koos ühe Rootsi eestlasest tüdrukuga. Siis sain aru, et midagi on mäda, kui ma võitlen asjade vastu, mis ei ole isegi minu teemad. Nüüd võitlen samamoodi, aga millegi poolt või millegi nimel.

Mis on praegu need teemad, mille poolt või mille eest Sa võitled?

Mulle tundub, et hetkel ei pea ma üldse väga palju võitlema. Ma olen võtnud külad ja kogukonnad oma  põhiteemaks koos Krista Pegolainen-Saarega. Margus Timmo on ühelt poolt mu mentor, teiselt poolt sõber ja siis kolmandat poolt kolleeg, kellega neid asju ajada. Pean kogukonna teemat väga oluliseks, aga ma ei tunne, et pean selle pärast palju võitlema, vaid tuleb teha õigeid samme. SiLab-ga koos tehtava projektiga oleme saanud oma teel minna paar sammu edasi. Meie jaoks Kristaga on põhifookus valla ja kogukondade suhetes. Mida on võimalik valla tasandil teha, et külad saaksid kaasa rääkida neid puudutavates otsustes? Oma koduvallas Otepääl  oleme sealmaal, et meil on head suhted vallaga, aga samas mitte veel sealmaal, kus tegelikult süstemaatiliselt küsitakse külavanematelt või külade esindajatelt enne kui probleem tekib. Isiklik näide: valla poolt anti ühele turismitalule kolmeks õhtuks luba teha kuni kella kolmeni lärmakat võimendusega pidu. Vald ei tulnud hetkekski selle peale, et seda küsida külavanemalt, kas küla jaoks see sobib. Tuleks kokku leppida süsteem, mismoodi see protsess peaks käima. Muidu tuleb „lärm“ ja kriitika tagantjärgi.

Kohalikust omavalitsusest vastatakse, et neil ei ole selliselt külavanema kaasamiseks aega. Mis vastad sellele põhjendusele?

Ma panen ikka küsimärgi alla, et neil ei ole aega. Kui tuleb jama, siis selle jama lahendamisega läheb neil rohkem aega. Ma arvan, et asi on suhtumises, et teen ise otsuse ära, midagi ei juhtu. Tegelikult see aeg on läbi, kus selliselt saab otsustada. Maale on tulnud väga palju elanikke, kel on haridus, teadlikkus, kogemus, julgus ja nad ei ole seotud. Põliselanikud on seotud, neil on mingisugused asjad, mille tõttu nad ei julge protestida. Selleni välja, et kritiseerija võib saada ähvardusi à la: „Kui sa suud pruugid, siis võib sinu lähedane oma kohast ilma jääda“ – täiesti reaalsed olukorrad.

Kaasamist saab vald ka delegeerida, kui on olemas kogukondlik võrgustik, kes saab kindlale küsimusele kujundada seisukohta. Selleks kohalikul omavalitsusel ongi vaja võrgustikke, kes pool kaasamise tööd ära teevad. See on võimalik ainult siis, kui vallajuhtidel on tegelik soov teada ja arvestada.

Võib panustada ühte ametnikku, kes selliseid võrgustikke hoiab ja seda tagasisidet korraldab. See on prioriteetide küsimus. Ma olen jällegi Rasmus Pedanikuga nõus, et see otsustatakse ära ametnike valikul ja tööülesandeid kokku leppides. Ma olen veendunud, et on olemas vallad, kes näevad ametnikku kaasaja ja koosloome juhina, mitte vastuse andja või menetlejana. Tuleb valida õige suhtumisega inimene, oskuste saamine on tahtmise juures ülilihtne.

Kui valla juhtkond saab aru, miks kaasamine on vajalik, siis ei ole see väga ajamahukas, kui defineeritakse ümber ametnike tööülesanded. Kaasava hoiakuga vallavanemaid leidub, näiteks  Rakvere või Valga vallas.

Kes veel kaasamist mõistab ja kus selle teemaga hästi läheb?

Lääne-Harju vallavanem on ise teadlikult loonud komisjoni, kust saada adekvaatset informatsiooni küladest.

Ma ei arva, et see oleks kaasamise kõrgeim pilotaaž, aga see on palju enamat, sest see tähendab, et ta usub, et ta saab oma tööd hästi teha, kui ta evib informatsiooni kogukonnast. Minu meelest Saaremaa on hea näide, kus nad suures omavalituses kogu aeg otsivad, kuidas teha hea süsteem kogukonnaga kontakti hoidmiseks. Otepää valda võin kiita – nad on kuhugi maani jõudnud, aga sealt edasi on veel pikk tee. Nüüd on kaks võimalust, kas lähme võitlema selle vastu, et meid ei kaasatud või me lähme pakkuma, kuidas tegelikult asi võiks käia. Me oleme kolmandas sektoris liiga palju hõivatud ürituste korraldamisega, aga tuleks tegeleda olulisemate asjadega nagu tagasiside kujundamine eelnõudele ning võrgustiku laiendamine.

Oled öelnud, et Sa pole nõus rääkima kaasamisest alla tunni.

Rääkida ma võin, aga lühikesi koolitusi ei ole nõus tegema. Tunni ajaga tahetakse valmis lahendusi, seda ma ei ole valmis andma. Saan rääkida kogemusest. Kaasamisest aru saamiseks on ainus viis selle järgi proovimine. Kaasamine ei ole valmis lahendus, iga situatsioon on erinev, igas situatsioonis sünnib täiesti erinev lahendus, sest inimesed ja nende uskumused on erinevad. Olen õppinud, et kaasamist saab väga erinevalt juhtida. Kaasamine otsib lahenduse, mis selle seltskonnaga toimib, et koos tegutseda.

Tüüpiline viga on see, et minnakse valmis plaaniga, ise uskudes, et inimesed ootavad neilt valmis plaani. See lõppeb sellega, et hakatakse oma valmis plaani müüma. Kui on plaan, siis sa juba ei kaasa. See võib isegi täide minna, teised võivad kiita, hea plaan, tee ära, aga see ei ole kaasamine ega koosloome, sest midagi ei loodud koos. Kui hakkad sellist plaani ellu viima, siis nad ei aita, sest see oli sinu plaan, nad ei ole motiveeritud seda koos ellu viima. Selle tõttu tuleb välja minna ainult selle sõnumiga, mis on meie siht, mida me tahame saavutada, see läbi arutada ja panna koos kokku plaan. Kui lõpuks tuleb täpselt sama plaan, mille ma oleks ise valmis saanud, siis vahe on selles, et see on meie ühine asi ja kõigil on motivatsiooni panustada. Üks ja sama plaan, aga kaks erinevat olukord: 1) tegid plaani, ma tulen appi, kui sa maksad mulle või 2) lõime koos plaani, mille vastu on mul kirg, tahan, et see saaks ellu viidud. Sageli ei saa kaasajad ise aru, miks inimesed passiivseks jäävad – sest nad ei ole ise seda loonud. Ametnikud arvavad sageli, et nad peavad tulema välja targa plaanida, see on just see, mida nad tegema ei peaks.  Kui sul on kakskümmend või sada inimest, siis on vaja natuke teisi meetodeid, mida veel ei osata või tunta. Mõnikord suure seltskonnaga on kaasamisel professionaalset abi vaja.

Teine tüüpiline viga kaasamisel on kiirustamine. Kaasamine on aeglane protsess ja seda tuleb teha samm-sammult. Kolmandaks, sageli ei osata kutsuda inimesi. Kui mina ei ole sinu alluv ega pea kohale tulema, siis see, kas ma tulen sinu protsessi sõltub sellest, kas ma tajun, et minu aega ja panust väärtustatakse. Bürokraatlik kiri, meil on tulemas arengukava arutelu, ei motiveeri kedagi. Kui sul tõesti on vaja neid inimesi, siis tuleb individuaalselt öelda, miks tema panust on vaja, miks ta on oluline. Kui näed vaeva, siis on asi juba kasulik, suhe on loodud, võib-olla edaspidi ei pea nii palju taga ajama. Ma ei lähe ühelegi välja kuulutatud arutelule masskutse peale. Need inimesed, keda me vajame, nende ajaressurss on nii napp, et nad lähevad ainult sinna, kus on teada, et neid tegelikult vajatakse.

Sama kehtib ka küsitluste kohta. Valla arengukavaks saadeti välja küsitlus, kus oli 3 küsimust, vastas 19 inimest. Me saatsime välja küsitluse, kus oli 15 küsimust, millele tuli 250 vastust. Mida me tegime teistmoodi? See, mida me küsisime, kõnetas inimesi. Tegime hea pöördumise, vastamise võimalikult lihtsaks ja nii edasi. Inimesed ei ole kunagi passiivsed, nad lihtsalt valivad, mida nad teevad.

Kas Sa saad tuua mulle konkreetseid näiteid sellest, kuidas kogukondi kaasates on tehtud paremaid otsuseid?

Minu jaoks inspiratsiooni allikas on see, kuidas Setomaal kaasatakse. Seda on jube raske ühe otsuse baasil öelda. Nad on väga palju teinud erinevate valdkondade arenguprotsessides. Nad käivad regulaarselt oma tegevust mõtestamas kogukondadega.

Koroona ajal oli Otepääl väga avatud ja asjalik arendusnõunik, kes otsustas ebaatraktiivne üldplaneeringu tegemine inimestele arusaadavamad muuta. Temaga koostöös tegime väikeste piirkondade koosolekud, kaardid olid ees ja küsiti konkreetseid asju selle kaardiga seoses. Kõik probleemid ei olnud üldplaneeringu teemad, aga nad kaardistati ära ja jõudsid valda. Ma arvan, et kogu Otepää ajaloo jooksul sai esimest korda nii palju üldplaneeringusse kaasatud.  Kahjuks on see poolik protsess, nüüd oleks vaja kogukonnal teada, mis selle tagajärjel juhtus, aga ametnikud on vahetunud.

Kas on võimalik muuta ametnikku kaasavamaks?

Selleks tuleks muuta ametniku uskumuste süsteemi. See võib juhtuda suure kriisi või ahhaa elamuse tagajärjel, aga keegi teine ei saa sundida uskumusi muutma.

Selleks, et ametkonda mõjutada, tuleb algatuseks leida tugipunkt, keegi kes saab aru kaasamise väärtusest ja vahest isiklike suhete kaudu on võimalik veenda ka ülejäänud ametkonda. See on pika vaate küsimus, kui tahaksid oma volikokku ja võimu juurde saada rohkem kaasavat seltskonda, siis tuleb järgmisteks valimisteks valmistuda. Ei ole mõtet nutta, et asjad on halvasti, tuleb vaadata pikalt ette, kuidas me ühel päeval jõuame kaasavamaks ja mida saame täna selleks teha.

Mis olukorras Sa oled ka nõus kaasamise kriitikutega, et ei ole mõtet kaasata?

Väga suures kriisiolukorras, kus tuleb teha otsused ära hästi kiiresti ja tegemata otsus on hullem kui vale otsus. Sõda on tüüpiline näide. Koroonakriisis tegi suurema osa otsustest ära valitsus ja sai selle eest kõvasti kriitikat, aga otsustamata jätmine olnuks hullem. Ma näen, et mõned omavalitsused tulid koroonakriisiga paremini toime. Kui vallas on eelneva töö tulemusena kogukondlik võrgustik olemas, siis tasub see kriisiolukorras kuhjaga ära läbi kiirema infovahetuse ja koostöö. Kriisiolukorras tegelikult tulebki välja see, kui tugev on sotsiaalne kapital. Kõige paremini tuleb hea kaasamise väärtus välja siis, kui on jama majas.

 Mis kogukondade liige Sa oled? Küsin seda alati esimese küsimusena.

Ma olen oma külakogukonna liige. Teiseks, Pühajärve kooli ümber kujunenud kooli kogukond. Koolil on teatud ala, kust lapsed käivad, kellega on nende vanemad seotud. See on näide ankurkogukonnast ehk kogukond ei ole kindlates piirides, vaid asutuse haarde- või mõjualas moodustub kogukond. Pühajärve kool kindlasti on selline, tal on oma kogukond olemas, mis moodustub vanematest, kelle lapsed seal käivad, on käinud või kunagi tahaks minna. Tunnen ennast Otepää valla kogukonna liikmena rohkem kui kunagi varem. Panustan ise sellesse, et Otepää valla tasandil oleks kogukonna tunne, sest nii suur üksus ei saa iseenesest kogukonnaks. Meil on palju jälgi haldusreformi eelsetest kogukondadest, keda tuleb ühtseks liita.

Kas peaks proovima valla ühtsust luua või peaks laskma piirkondlikel eripäradel esile tulla?

Tegelikult ei lähe midagi paremaks, kui väikestelt kogukondadelt on ära võetud võim ja raha, aga identiteet ja territoorium on jäetud samaks. Ainuke viis võimu juurde saada, on olla osa selle valla juhtimisstruktuurist, kus tehakse otsuseid.  Tuleb teha pingutused selleks, et oleks see ühtne identiteet. Eeldus on see, et ükski piirkond ei tunne, et tema suhtes ollakse ebaõiglane. Kogukonna ühise võrgustiku mõte on see, et kõik seisavad kõigi huvide eest. Kui minu külal näiteks ei ole probleeme jäätmekäitlusseadusega, siis ma lähen appi Pukale, kellel võib probleem tekkida.

Lõpuküsimus. Mida Sa soovitad lugeda, vaadata, uurida kaasamisest huvitatud inimestel?

Soovitan alustada www.kaasamine,ee, mis on Piret Jeedase ja ruumiloojate loodud, seal on nii rahvusvaheliselt tuntud meetodeid kui Eesti kogemust. Sealt leiab ka lugemissoovitusi.

Artikli ilmumist ja kogukondade võrgustiku tööd toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA ja Siseministeerium. Ivika Nõgelit intervjueeris Susanna Kuusik.