Sotsiaalse Innovatsiooni Labor arendab kohalike omavalitsuste ja kogukondade kaasamis- ja koostööpraktikaid.

Viis kohalikku omavalitsust ja Sotsiaalse Innovatsiooni Labor moodustavad võrgustiku, mille eesmärk on edendada KOV-de ja kogukondade kaasamis- ja koostööpraktikaid. Võrgustikus töötatakse välja ja katsetatakse võrgustikupõhist kogukondade kaasamise ja arendamise mudeli. Selles artiklite sarjas tutvustame võrgustiku osalisi ja nende mõtteid kogukondade kaasamise kohta. Esimeses osas räägime Maris Jõgevaga, kel on pikk ja eriilmeline kaasamise kogemus. Alates 2021. aastast on Maris Vormsi vallavanem.

Kuidas jõudsid koosloome ja kaasamiseni?

Mu taust on palju pikem ja kirevam. Õppisin Tartu Ülikoolis sotsiaaltööd, oma uurimused ja lõputööd tegin kogukonnapõhisest sotsiaaltööst. Bakalaureusetöös uurisin Vormsi kogukonda, võtsin aluseks kontseptsiooni tugevast kogukonnast. See teoreetiline alus tugines sellele, et sa mitte ei lahenda probleeme ise, vaid aitad võimestada kogukonda. Kui see kogukond on piisavalt sidus ja tugev, siis ta loob ise need eeldused ja tingimused, et probleemid laheneksid. Mõningaid probleeme ei tekigi tugevas kogukonnas. Siit edasi liikusin kodanikuühiskonnavaldkonda. Töötasin rohkem kaasamise temaatika ja avatud valitsemisega, poliitika kujundamisse kodanike kaasamise teemadega. Peaaegu kolm aastat tagasi kutsus Rasmus Pedanik mind Sotsiaalse Innovatsiooni Laborisse, kus sain rohkem tuttavaks koosloomemeetoditega.

Mis on koosloome Sinu jaoks?

Minu jaoks on koosloome loov protsess. Osapooled õpivad selles protsessis koos ja arutelude tulemusena tekib uus teadmine, mis aitab lahendada probleeme või edasi minna arendustegevustega. Loovus ja õppimine – need on minu jaoks väga olulised tahud koosloomes.

Ei ole nii, et erinevad seisukohad tuuakse lauale, hakatakse kaaluma, milline neist jääb peale. Me toome ideed kokku, aga segame nad nii palju ära, kuni lõpuks kõik koos tunneme, et siin on hoopis mingi uus teadmine, mis rahuldab meie kõigi vajadusi.

Milliste kogukondade liikmeks sa iseennast pead?

Mulle hästi meeldib see küsimus, sest olen proovinud seda rõhutada, et mitte keegi teine ei saa öelda, kuhu kogukonda inimene kuulub, see on hästi isiklik taju, „meie-tunnetus“, mida teised ei saa öelda. Tunnen ennast Vormsi kogukonna liikmena. Oma külas tunnen end sellise väiksema kogukonna liikmena. Kolmandaks, on mulle jäänud päris tugev Tallinna Kalamaja kogukonna tunnetus ja oma lapse koolis tunnen ka kogukonna osana. Kogukond võib olla nii geograafiliselt piiritletud, kuid ka teema- või eesmärgipõhine.

Juhid Sotsiaalse Innovatsiooni Laboris võrgustikupõhist kogukondade kaasamist. Praegu oled eestvedaja viiest omavalitsusest moodustatud võrgustikus. Kuidas võrgustik tekkis või kuidas see loodi?

Siseministeerium otsis endale strateegilist partnerit, kellega koos toetada kohalikes omavalitsustes koosloomelist lähenemist. Sotsiaalse Innovatsiooni Laboris pakkusime ühe töösuunana välja, et looksime võrgustiku kohalikest omavalitsustest, kellega koos hakata katsetama võrgustikupõhist kogukondade kaasamise mudelit. See võrgustik on hea sekkumisviis, et tasapisi muuta kohalikke praktikaid. Me kutsusime täiesti teadlikult kohalikud omavalitsused, kelle puhul me teadsime, et nad on juba üht-teist teinud. Neil on tulemusi ette näidata ja selles omavalitsuses on keegi südamega asjade juures olev ametnik, eestvedaja.

Sel aastal tegutseme viie omavalitsusega, järgmisel aastal liituvad järgmised, edaspidi järgmised… Me saame kogu aeg minna edasi ja seda põnevam on näha, kuidas mingid sammud ja meetodid teatud tingimustes töötavad ja teistsugused piirkonnad vajavad hoopis teist lähenemist.

Me ise tahaksime nende võrgustikega jõuda selleni, et kaasamine ei ole üksik näitaja või üksik edukas juhtum, vaid see muutuks hästi orgaaniliseks osaks igapäevatööst, osaks sinu olemusest.  Me väga hindame võimalust vaadata kohaliku omavalitsuse töö sisse ja pakkuda hoobasid, mis aitaksid neil murda koosloomele üleminekul tekkivaid takistusi.

Kuidas võrgustik töötab ja millest tekib võrgustiku positiivne efekt?

Selleks, et me üht gruppi koos käivaid inimesi saame võrgustikuks nimetada, peavad olema täidetud teatud tingimused. Peame üksteist tundma, usaldama ja pühenduma – need on eeldused toimivaks võrgustikuks. Me teame, mida keegi ootab ja vajab, milliseid häid oskusi ja kogemusi saab jagada. 

Samamoodi liiguvad meie võrgustiku kohalikud omavalitsused praegu selles suunas, et oma kogukonnas luua tugevat võrgustikku. Esialgu määratledes kogukonna mõistet, kaardistades oma kohaliku omavalitsuse kogukonnad. Selles protsessis õpime tundma kogukonna ootusi, vajadusi, ressursse, oskusi. Teine võrgustiku eeldus – usaldus – nõuab aega, seda me praegu proovimegi aastaga saavutada. Usaldus tähendab seda, et me võrgustiku liikmetena usume, et meil kõigil on head kavatsused. Pean tähtsaks, et võrgustiku liikmed saavad ja julgevad olla haavatavad, saavad oma mõtteid avaldada. Usalduse kasvatamise osa on ka lubadustest kinnipidamine.

Pühendumus tähendab, et ma tahan teha midagi tähenduslikku, anda lubadusi ja tegutseda nende täitmisel iseseisvalt. Mida tugevama võrgustiku meie kohalike omavalitsuste vahel loome, seda enam saavad nemad oma kogukondadega luua tugevaid võrgustikke.

Mis on need tööriistad ja meetodid, mis kohalikud omavalitused võrgustikust saavad?

Ma arvan, et võrgustik ei saagi nii toimida, et ma tulen ja ma saan midagi. Tähtsam on soov teistega koos tegutseda. See võrgustik loob eeldused ja tingimused aidata mul nende eesmärkide poole liikuda. Sotsiaalse Innovatsiooni Labor saab pakkuda tegutsemiseks raamistiku, et me oleme kõik oma sõnastatud eesmärkide poole teel. Tekib uus kollektiivne teadmine nende vestluste põhjal, mida võrgustikus omavahel pidada saame. Selle uue teadmise pinnalt saab liikuda edasi. Mitte keegi ei ole üksinda selles suures muutuse loomise protsessis, vaid me oleme selles koos.

„Avatud ruum“ ja „maailmakohvik“ on kaks baasilist, pikalt kasutatud meetodit, mille pinnalt on hästi palju välja ehitatud. „Avatud ruumis“ inimesed ise pakuvad teema ja sealt hakkavad sündima uues plaanid ja visioonid. „Maailmakohviku“ puhul osalejad avavad oma vaate nendele teemadele, mis püstitatakse. Koosloomega alustamisel oli minu jaoks õppetund, et kõige olulisem on, et iga osaleja alguses mõtleks ise – vaataks enda sisse, kuidas tema sellele küsimusele vastaks, paneks selle mõtte kirja. Muidu grupiprotsessis jäävad osa inimestest hääleta, aga see on ülimalt tähtis, et kõik mõtted, väärtused ja vajadused tuleksid välja. Ei tohi olla nii, et aktiivsemad täidavad kogu ruumi. Koosloome meetoditega jõuame selleni, et igaüks saab oma mõtte lauale tuua. 

Minu kogemus Muinsuskaitseametiga koostööst, kus me uuendasime kaitsekordasid „maailmakohviku“ tehnika abil. Võtsime sammu tagasi, et arutada, mida me tahame oma linnas hoida, mis peaks alles olema 25 aasta pärast. Selle väärtuse pinnalt saab jõuda selleni, et me päriselt tahame säilitada väärtuslikku kultuuripärandit. Mõisteti, et mõned piirangud ei ole nii olulised, teised piirangud said tänu protsessile tugevama toetuse. Oluline on kogukondlikud väärtused läbi rääkida.

Kuidas inimene kogukonna liikmena võiks tajuda seda muutust, et tema kohalik omavalitus selles võrgustikus osaleb?

See on hästi keeruline küsimus. Kogukondade eestvedajateni võiks see äratundmine kiiremini jõuda, sest nad on juba kohalikule omavalitsusele dialoogipartner. Kohalik seltsi või MTÜ vedaja võiks mingi aja pärast tajuda, et tema ei ole see, kes koputab uksele, vaid kohalik omavalitsus ise kutsub.

Kui keegi ootamatult avastab ennast naabriga arutamas avaliku elu ja avalike teenuste üle, näiteks planeeringud või tulevikuvisioonid – kui ta seda enne ei ole teinud. Märk, toimunud nihkest on see, kui me tahame avalikes suhetes osaleda.

Mis sa soovitad lugeda, kuulata, vaadata koosloomest ja kaasamisest? Mis on sellised tähtteosed, mida alati soovitad?

Collaborative Governance, me oleme seda eesti keeles nimetanud koostöiseks valitsemiseks. See teooria mulle meeldib, sest lugedes tundsin, et keegi on pannud sõnasesse selle, millega ma juba kakskümmend aastat olen töötanud.

 

Artikli ilmumist ja kogukondade võrgustiku tööd toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA ja  Siseministeerium. Maris Jõgevat intervjueeris Susanna Kuusik.