Sotsiaalse Innovatsiooni Labori poolt elluviidavas kohalike omavalitsuste ja kogukondade koosloome koolitusprogrammis osaleb 10 kohalikku omavalitsust üle Eesti. Sotsiaalse Innovatsiooni Laborile jäi koolitusel silma Saaremaa Vallavalitsuse osalejad, sest Saaremaal on juba praegu palju asju väga hästi korraldatud.
Selles intervjuus avavad tagamaid abivallavanem Liis Juulik, arendusnõunik Jaanika Tiitson ja arenduse peaspetsialist (kogukonnatöö ja külaelu) Eda Kesküla. Saaremaa valla tugevuseks on kogukondliku tegevuse arengukava ja rohujuure tasandil tugeva külavanemate võrgustliku toetamine.
Missugused kogukonnad Saaremaa sisse mahuvad?
Jaanika Tiitson: Meie sõnastasime kogukondliku tegevuse arengukava koostamise käigus, et kogukondlik on igasugune tegevus, mille positiivne mõju on laiem tegija enda pereringist ning otsesest sõpruskonnast. Kõik, mida me teeme “endast väljapoole”, kas geograafilises või tegevusvaldkonna mõttes. Järjest rohkem näeme, et kogukondlik tegevus on üha vähem formaalsem, inimesed on aktiivsed, kuid nad kogunevad mingit probleemi lahendama või tegevust ellu viima ad hoc. Peale eesmärgi saavutamist lähevad laiali. Seetõttu on järjest vähem aktuaalne vaadata kogukondlikku tegevust läbi MTÜde. Formaalse “vormistuse” kõrval on selline loomulik ja mitteformaalne koondumine kindel trend. Avaliku sektori jaoks on küsimus, kuidas olla nende arengute juures, neid uut tüüpi kogukondi üles leida, toetada ja nendega koostööd teha.
Kuidas Saaremaal kogukondi kaasate?
Jaanika Tiitson: Senine praktika on, et valla uksed on kogukondadele avatud. Kui mõelda kaasamisele, siis kogukondade mõtteid ja probleeme toob vallavalitsusse volikogu piirkondliku arengu komisjon. Kord-kaks aastas püüame teha erineva fookusega ümarlaudu, näiteks külavanema roll, MTÜde rahastamise põhimõtted, külamajade haldamine, kogukondade majanduslik iseseisvus. Kogukondliku tegevuse arengukava sai loodud väga laiapõhjaliselt, Saarte Koostöökogu ja valla koostöös, kasutades mitmeid erinevaid kaasamistehnikaid.
Jaanika Tiitson: Inimestega kohtumiseks peab see füüsiliselt sobima, aeg ja koht peab olema loogiline ja inimesele mugav. Ei ole mõtet teha mais-juunis kaasamiskoosolekuid, sest inimesed on peenramaal. Suvel on kõigil nii kiire, Saaremaal on turismi ja põllumajanduse kõrghooaeg, mitte kellelgi pole hetkegi vaba aega. Kui päriselt tahad, et inimesed kaasa mõtlevad, siis saad nendega kohtuda oktoobrist märtsini, kui on õhtud pimedad ja kodus on igav olla. Samas jälle pensionärid sageli ei taha tulla pimedas. Peab väga arvestama, et mis sihtgruppi tahad püüda ja kuidas nad kohale saavad. Mõnikord on asi transpordi taga, paned bussi käima ja sealt edasi nad omavahel korraldavad kõik ära.
Kujutame ette, et ma elan Leisis. Kuidas ma oma murega vallaga kontakti saan?
Liis Juulik: Olenevalt teemast on esimene kontaktisik külavanem või teenuskeskus. Meil on üle neljasaja küla ja peaaegu pooltel neist on valitud külavanem. Igas ühinenud omavalitsuses on üks teenuskeskus, kus on tööl täiskohaga teenuskeskuse juhataja ja olenevalt piirkonnast valdkondlikud spetsialistid. Lisaks sellele on piirkonna esindajate kogu, kus arutatakse nii volikogu poolt suunatud kui kogukonnas endas kerkinud küsimusi.
Eda Kesküla: Teenuskeskusest peab inimene saama esmase kontakti vallaga. Ta suunatakse edasi või lahendatakse küsimus kohapeal ära. Lisaks teenuskeskuse juhile on teenuskeskuses sotsiaaltöötajad, kelle käest küsitakse kõike.
Millised infokanalid teil hästi töötavad?
Liis Juulik: Meil on vanade vallalehtede baasil loodud piirkondlikud infolehed, piirkondlikud ja vallaülesed sotsiaalmeediakanalid, kus liigub pehme info.
Jaanika Tiitson: Lisaks piirkondlikele gruppidele on peaaegu iga külal oma Facebooki grupp, Kui väikeses kohas mingi uudis tahab levida, siis suust-suhu ja telefonist-telefoni töötab hästi. On inimesi, kes ei ole Facebookis ega hakka seal olema, nende jaoks on piirkonna leht ja infoleht Saaremaa Teataja, mis tuleb kõikidesse postkastidesse vallas automaatselt tasuta.
Liis Juulik: Meil on veel Saaremaa raadiosaade, mida saab kuulata nii veebis kui kaks korda kuus Kadi raadios. Lisaks oleme teinud erisaateid Ukraina teemadel. Meie jaoks on tavaline, et volikogu istungid on avalikud, läbi Facebooki ja kodulehe saab ülekandeid jälgida. Infokanaliks peame ka valdkonnaspetsialistide käimist piirkondades kohapeal.
Jaanika Tiitson: Kui mingi suurem muutus on plaanis, siis tehakse piirkondades kohapeal infopäevi ja koosolekuid. Näiteks jäätmekava muutumisel käis abivallavanem koos jäätmete spetsialistiga kogukondades ja tegi muutuse puust ja punaseks.
Liis Juulik: Kui me 2018. alguses renoveerisime volikogu ruumi, siis oli kohe alguses suund ja vaikiv kokkulepe, et istungid saavad korralikult filmitud ja avalikult ülesse, me oleme aja jooksul seda kvaliteeti veelgi parandanud. Minu arust on see vähendanud poliitilist lahmimist volikogus, sest tekib avalikkuse ees vastutuse tunne. See ei pruugi olla väga populaarne, aga seda praktikat me muutma ei hakka. Saaremaa on territoriaalselt nii suur ja info peab jõudma igale poole, kuhu vajalik.
Mis on “Saaremaa valla kogukondliku tegevuse arengukava” eesmärk ja kuidas see igapäevaselt töötab?
Jaanika Tiitson: Tahtsime panna kirja laiemad põhimõtted, kuidas kogukonnad ja vald omavahel suhtlevad ning laiendada kogukonna mõistet külaseltsidelt kogu mittetulunduslikule sektorile, nii formaalsele kui mitteformaalsele. See on oluline, sest ühiskondlik aktiivsus asub just seal ja kui vald jääks jäigalt keskenduma ainult külaelule, läheks päriselu meist mööda. Arengukava koostamise protsess ise oli kuldaväärt, kuid elluviimine tahaks veel läbimõtlemist.
Arengukava koostamise lõpuringis tunnistasid päris mitmed, et me teeme head ja õiget asja, olen saanud öelda kõik, mis ma tahan, peaasi, et see nüüd ellu rakendub. Ma arvan, et me ei ole suutnud seda samamoodi täistuuridel edasi vedada. Näiteks oli kavas kord kvartalis korraldada kohtumine ja panna kokku seiremeeskond. Kohalikus omavalitsuses ei muutu kolme kuuga nii palju – seevastu erasektoris on kolm kuud pikk aeg. Tuleb tunnetada, mis on optimaalne vahemik, sest muidu on varsti kõigil toss väljas.
Kuidas toimib Saaremaal kogukondade rahastamine?
Jaanika Tiitson: Seni on kasutatud MTÜ-de tegevustoetuse ja projektivoore, kaasavat eelarvet, külaraha, suuremate projektide omaosaluse katmist, mingite kulude otsekatmist ja vanadest valdadest on üle tulnud mõned otsetoetused. Lisaks on olemas vallavälised rahastusvõimalused. Eesseisva aasta mõte on valla mehhanismid kriitiliselt üle vaadata, põhimõtted selgemalt paika saada.
Eda Kesküla: Külaraha koosneb kahest osast: baassumma ja koefitisent inimeste arvu järgi. Eelmisel aastal kokku nelikümmend tuhat eurot, mis sel aastal kaasava eelarve arvelt suureneb.
Oleme koostanud sellise ülevaate mittetulundustegevuse toetustest ja taotlusvoorudest.
https://www.saaremaavald.ee/mittetulundustegevuse-toetamine
See peaks looma selge ja läbipaistva ülevaate toetustest ja ajakava.
Mis on “Saaremaa valla aleviku- ja külavanemate statuut”?
Jaanika Tiitson: Statuut määrab külavanemaks olemise, külavanema ja valla suhte põhijooned. Külavanema suurim väärtus on kogukonnasisene: igapäevaküsimuste lahendamine, rõõmude ja murede jagamine, suhete loomine ja hoidmine, identiteedi kujundamine. Kogukonnast väljapoole on tema peamine ülesanne minu meelest kogukonna soovide formuleerimine ja väljendamine, esindamine.
Liis Juulik: Küla- ja alevikuraha, mida saab taotleda statuudikohane külavanem, on Saaremaal präänikuks, et külavanem valitakse ja kogukonnaga üheskoos midagi ette võetakse. Sageli on need tegevused seotus heakorraga.
Kuidas külavanemad elu Saaremaal paremaks teevad?
Jaanika Tiitson: Külavanem on eelkõige tähtis sellele külale endale, külaraha on vallapoolne “komm”, et kohalikud saaksid põhjuse koos käia ja sellist ühistööd väärtustada. Me loodame, et aruteludest külaraha üle hakkavad külas muud mõtted ka jooksma.
Liis Juulik, Eda Kesküla ja Jaanika Tiitson läbisegi: Palju on heakorraprojekte, talguid, bussipeatuste ja kiigeplatside korrastamist. Palju on füüsilise kohaga seotud tegevusi, niidetakse palli- või lõkkeplatsi. Lisaks on üritused, jaanituled, kokkutulekud, ajaloopäevad. Külaraha eest tehakse ka kinke või muid märkamisi, ühes kohas viidi eakatele jõuludeks väike kink. Kuskil tehti lastele kommipakk. Mõnel pool peetakse kinkekaardiga meeles 9. ja 12. klassi lõpetajaid. Mõnes külas pannakse külaraha eest ajalehte lahkumiskuulutusi. Vana-aasta ärasaatmiseks soetatakse natuke ilutulestikku või viiakse kommikarp, naistepäevaks tulbid. Kihelkonnal poodi kaunistavad Ave Nahkuri “Meie küla eided”. Paigaldatakse postkastialuseid, ühispostkastide katuseid. Ühes külas osteti kõikidele majapidamistele vinguandurid. Üks külavanem soovis külavanema “märki” selleks, et kui keegi hakkab metsa tegema, siis oleks külavanemal metsafirmaga rääkides mingi alus. Nüüd ta fikseerib tee seisukorra enne töid ja jälgib, et metsafirma peaks oma kohustustest kinni.
Mis vajaks kogukondade kaasamise osas veel parandamist?
Arengukavast lugesin välja, et “Parandamiskohaks on ka infovahetus ja kaasamine ning ootusteks erinevad ümarlauad, infopäevad, meililistid ja võimalus tervet valda ühendavate huvikogukondade tekkeks. Arvestades, et Saaremaa vald on territooriumilt Eesti suurim omavalitsus, tajuti, et vallavalitsus jääb kogukondadest kaugele ja kindlasti on ootus just inimliku kontakti järele.” Kuidas see muutumas on?
Jaanika Tiitson: Vanast järjest on harjutud, et vallavanem on füüsiliselt lähedal, temaga saab lihtsasti kontakti ning talle helistades laheneb küsimus viie minutiga. Nüüd on protsessid läinud läbipaistvamaks ja üle valla ühtlustunud, kuid ka muutunud aeglasemaks. Oleme suur vald, igasuguste ürituste, ümarlaudade korraldamine on muutunud keerulisemaks, aga ootus nende järele on olemas.
Uue valla loomisel tsentraliseeriti enamus juhtimisprotsesse. Piirkonnad jäid kuidagi võimuvaakumisse. Ilmselt on käes aeg mõelda välja, kuidas anda piirkondadele tagasi enesekindlus, et nad võiksid suure valla tingimustes oma tulevikku ise planeerida ning kujundada.
Liis Juulik: Esimene nelja-aastane tsükkel on kulunud uue kohaliku omavalitsuse käimalükkamisele. Nüüd oleme saanud targemaks ja teeme paremaid valikuid. Tunda on piirkondadest ootust, et neil oleks rohkem kaasatud otsustesse. Need on meie arengukohad, kuhu järjest rohkem liigume. Igal juhul on viimaste aastate kriiside valguses suurest omavalitsusest palju abi olnud. COVID-19 ajal sulgesime koole, tegime koostööd haiglaga, korraldasime koolitoidupakke, inimeste transporti üle Saaremaa ja mandrile. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks olnud võimalik korraldada seda väikestes omavalitsustes. Me oleme riigile tõsiseltvõetav partner ja suuremaid probleeme paremini lahendanud kui varem.
Jaanika Tiitson: Igasuguse muutusega kaasneb stress ning oleme praegu selles faasis, kus on olnud nii palju muutuseid seoses valla eluga. Kui see ratas hoo sisse saab, siis suures plaanis on kõik hästi.
Eda Kesküla: 2016. aastal, mil ühinemisläbirääkimised algasid, anti minu arvates planeeritavate investeeringutena inimestele võib-olla liiga palju lootust. See on mu meelest ootuste juhtimise probleem.
Millistes suundades Saaremaa kogukonnad praegu arenevad?
Jaanika Tiitson: Avalik sektor peab käima arengutega kaasas. Noorte kõnetamine on võtmeküsimus. Kala asemel tuleb ulatada õng. Tublisid tunnustada ja vaadata, kuidas saab aidata neid, kellel parasjagu raske. Saaremaal on kogukondlik tegevus olnud alati Eesti aktiivseim. Õnneks pole näha, et see oleks ka tulevikus vähenemas.
Mul on niisugune tunne, et tegelikult ikkagi me oleme nelja aastaga saanud rohkem saarlasteks. Nagu me oleme siin arutanud, kohalik omavalitsus on läinud võib-olla mõnes mõttes natuke kaugemale. See on andnud selge signaali, et kui tahad, et asjad liiguvad, hakka tegema ise. Vanasti sõltus see suhetest vallavanemaga, kes sai väga hästi läbi ja kõik klappis, kes ei saanud läbi sellele ei läinud üldse mitte midagi. Nüüd on kõigil ühtemoodi võimalus hakata tegema.
Artikli ilmumist ja kogukondade võrgustiku tööd toetab Kodanikuühiskonna Sihtkapital SA ja Siseministeerium.
