Alates sellest hetkest, kui sai asutatud Sotsiaalse Innovatsiooni Labor (Si-Lab), on koosloome mõiste ja olemus päris palju muutunud. Kuna koosloome tähendusväli on niivõrd lai, siis tunnen vajadust selle tähenduse lahti kirjutamise järele. Loomulikult ei väida ma, et pakun siin ainuõiget definitsiooni. Pigem ikka kirjutan, et mis koosloome Si-Labi jaoks on. Hoiatan ette, et see ei ole kerge lugemine, tekst on tihe ja plaanis on paljud mõisted järgmistes postitustes rohkem lahti kirjutada.
Viis aastat tagasi asutatud Si-Labi eesmärk on olnud koosloome metoodika arendamine ja rakendamine ühiskondlike ja kogukondlike probleemide lahendamisel. Kui algselt oli meie fookuses disainmõtlemine ja teenusedisain, siis tänaseks oleme jõudnud koosloome kui strateegilise juhtimise ehk siis juhtimisparadigma muutmise tasandile. Koosloome mõiste on ka ise arenenud sihtrühmi kaasavatest töötubadest strateegiliseks lähenemisviisiks avaliku sektori juhtimises. Täna on meie peamiseks sihiks saanud aidata kohalikel omavalitsustel ja avalikul sektoril olla positiivsete muutuse platvorm ehk koosloome areen.
Koosloome areen tähendab, et avaliku sektori või kohaliku omavalitsuse roll on fassiliteerida erinevate osapoolte koostööd kogukondlike ja ühiskondlike probleemide lahendamisel.
Koosloome mõiste selgitamisel on oluline rõhutada, et koosloome tähendus sõltub sellest, millises valdkonnas sellest räägitakse. Koosloome avalikus sektoris ja ärisektoris tähendab erinevaid asju, kuigi protsess võib tunduda välisel vaatlusel sarnane. Üheks peamiseks erinevuseks on, et avalikus sektoris on koosloome eesmärgiks avaliku väärtuse loomine ja erasektoris see nii ei pruugi olla. Avalikus sektoris tähendab koosloome sektorite ülest koostööd, kuid erasektoris võib see tähendada ainult sihtrühmaga koostöö tegemist. Avalikus sektoris peaks koosloome ideaaliks olema konsensuslik otsustamine, erasektoris see omaette eesmärk ei ole.
Üheks heaks akadeemiliseks definitsiooniks, mille me oleme ka Si-Labis omaks võtnud on:
„Koosloome on sektorite ülene innovatsiooniprotsess, milles probleemi osapooled ühiselt defineerivad probleeme, leiavad neile uusi lahendusi, juurutavad neid ja hindavad tulemusi. Koosloome põhineb võrdsel partnerlusel ja selle eesmärgiks on avaliku väärtuse suurendamine (Torfing ja Ansell, 2021).
See definitsioon pärineb kaua küpsenud raamatust „Co-creation as Governance“ (Torfing ja Ansell, 2021), mis nägi ilmavalgust enne eelmist jaanipäeva. Avaliku sektori juhtimise gurud Torfing ja Ansell võtavad selles raamatus päris hästi kokku selle, et kuhu koosloome kontseptsioon tänaseks arenendud on, kuhu see edasi areneda võiks ja mida selleks teha tuleb, et seda avalikus sektoris rohkem oleks. See teos sobib kohustuslikuks lugemiseks kõigile kohaliku omavalitsuse ja avaliku sektori juhtidele ning koosloome huvilistele. Tegemist on tugevalt programmilise tekstiga, kuid seal ei puudu ka praktilised näited ja juhised.
Kaasamine vs koosloome
Selle definitsiooni lahti kirjutamisel saab selgeks ka koosloome erinevus kaasamisest. Kõigepealt koosloome on sektorite ülene innovatsiooniprotsess. Sektorite ülene tähendab, et koostööd teevad vähemalt kaks erinevat sektorit, nt kohalik omavalitsus ja vabakond või avalik sektor ja erasektor. Isegi kui koostööd ei tee tehta sektorite üleselt, siis on üheks oluliseks iseloomujooneks see, et koostööd teevad autonoomsed osapooled, kellel ei ole üksteise suhtes formaalseid võimusuhteid – nad ei allu ükstisele.
Innovatsiooniprotsess tähendab, et eesmärgiks on millegi uue loomine ja selle rakendamine. Innovatsioonist saab rääkida siis, kui on toimunud muutus sotsiaalsetes praktikates või harjumustes. Innovatsioon ei ole lihtsalt mingi uus idee, vaid reaalne muutus nt tervisekäitumises või kogukondade kaasamises.
Teiseks: probleemi osapooled ühiselt defineerivad probleeme, leiavad neile uusi lahendusi, juurutavad ja hindavad tulemusi. Sellest lausest tuleb välja, et koosloome ei lõppe ainult probleemide defineerimise ja lahenduste leidmisega, vaid ka sisulise koostööga lahenduse elluviimisel ja tulemuste hindamisel. Kaasamisprotsesside puhul me näeme, et avalik sektor küll tegeleb ideede korjega, et milliseid probleeme tuleks lahendada ja korraldab arutelusid ja töötube, et leida valitud probleemidele lahendusi, kuid palju vähem on näha sisulist koostööd lahenduste elluviimisel (sh disainimisel ja hindamisel). Sisuliseks koostööks ei pea me siinkohal riigihankeid või teenuste delegeerimist. Sisuline koostööö toimub pigem strateegilise partnerluse raames (vt Rammo 2021)
Kaasamisprotsessides on ametnikud enamasti need, kes otsustavad, milliseid probleeme peaks lahendama ja milliseid lahendusi selleks kasutama. Koosloomes on aga otsustusprotsess ideaalis konsensuslik, mis tähendab, et protsessiosalised koos otsustavad. Ma usun, et suurem osa Eestis toimuvatest kaasamisprotsessidest on tegelikult konsulteerimised, kus „kaasatavatel“ ei ole otsustusprotsessides võimalik võrdse partnerina kaasa rääkida.
Kollektiivne otsustamine on koosloome fundamentaalne komponent ja koosloome protsessi alguses peaks kõigil olema selge, et kuidas otsuseid langetatakse. Loomulikult ei ole konsensus alati võimalik ja protsess ei tohiks takerduda lõpututesse aruteludesse ja otsustusprotsessidesse. Kui konsensust ei ole võimalik saavutada, siis peab paigas olema mehhanism, et kuidas saab ikkagi edasi liikuda. Selleks on erinevaid võimalusi, alates lihtsast hääletamisest lõpetades konsenusliku otsustamisega.
Miks konsensus on üldse vajalik?
Kõigepealt probleemide iseloomust mida koosloomega soovitakse lahendada. Koosloomes ei saa lahendada kõiki probleeme ja seda ei pea ka tegema. Koosloome ei ole hõbekuul. Koosloome on vajalik seal, kus ühe organisatsiooni (sektori) käed jäävad lühikeseks. Täpsemalt seal, kus on vaja erinevate osapoolte sisulist koostööd. Paljud tänapäeva probleemid pesitsevad sotsiaalsetes võrgustikes ning on oma olemuselt süsteemsed ja komplekssed. Üheks võimaluseks kuidas sellistest probleemides mõelda on eristada neid tehnilistest probleemidest nagu seda on teinud Heitfetz et al (2009).
Tehnilised probleemid on sellised, kus probleemi olemus on võimalik analüüsi või diagnostika abil selgeks teha. Enamasti on selleks vaja eksperte, kellel on piisav pädevus ja legitiimsus seda teha. Kui probleemi definitsioon on teada, siis oskavad eksperdid pakkuda ka töötavaid lahendusi. Probleemide lahendamisel on takistuseks enamasti aeg, raha ja teised ressursid. Selliseks probleemiks on näiteks silla ehitamine või arvuti parandamine. Selliseks probleemiks oli ka koroona vaktsiini väljatöötamine.
Kompleksseid probleeme aga iseloomustab see, et seal ei ole ühte lahenduskäiku ja lahendust ei ole võimalik analüüsi teel tuletada. Pole täpselt teada, mis probleemi tekitab ja väga keeruline on jõuda selles osas kokkuleppele. Kõigil probleemi osapooltel on erinev arusaam, et mis on probleemi juured ja kuidas seda lahendama peaks. See mis töötab saab selgeks alles õppimise ja katsetamise käigus. Seega eeldab selliste probleemide lahendamine strateegilisi arutelusid, kollektiivset õppimist ja tarka katsetamist. Ekspertidel ei ole siin rohkem legitiimsust kui teistel probleemi osapooltel. Peamisteks takistusteks probleemide lahendamisel on aga inimeste harjumused, väärtused, lojaalsused, uskumused, narratiivid jne. Selliseks probleemiks on näiteks eakate isolatsioon või erivajadustega inimeste tööhõive. Selleks on ka näiteks inimeste vaktsineerima saamine ja seda ei ole võimalik lahendada ekspertidest koosneva nõukojaga. Selliste probleemide lahendamisel ei tööta lineaarsed probleemilahendamise protsessid ja ülevalt alla käsuliinid. Vaja on palju rohkem sisulist kaasamist.
Selleks, et selliseid probleeme lahendada peavad mingil määral muutuma kõik probleemi osapooled. Seda võib nimetada ka süsteemi disainiks või süsteemi innovatsiooniks. Juba John Dewey, kes pühendas suuresti oma elu kollektiivse probleemilahendamise uurimisele, tõdes, et süsteemsete probleemide lahendus eeldab transformatsiooni kõigis osapooltes. Kui me soovime leevendada eakate isolatsiooni, siis ei ole ainult eakad need, kes peavad oma käitumist muutma. Koosloome on protsess, mis sobib just selliste, mitme-osapoolega komplekssete probleemide lahendamiseks.
Siin tulebki mängu konsensuslik otsustamine. Konsensuslik otsustamine on vajalik olukorras, kus üks osapool ei saa teisele öelda, mida see tegema peaks (nagu näiteks ei saa kohalik omavalitsus öelda kogukonnale, mida see tegema peaks). Samas kui probleemi lahendus eeldab, et oma käitumist muudavad kõik osapooled, siis peavad tegelikkuses kõik osapooled vastava otsusega nõustuma. Siit jõuamegi koosloome definitsiooni viimase osa juurde: koosloome põhineb võrdsel partnerlusel ja selle eesmärgiks on avaliku väärtuse suurendamine. Võrdne partnerlus tähendab, et protsessi osapooled saavad võrdväärsetena kaasa rääkida otsuste langetamisel ja osalevad otsustusprotsessides.
Avaliku väärtuse suurendamine eeldab innovatsiooni ehk asju tuleb hakata tegema teisiti, targemalt. Koosloome on seega pigem lähenemisviis kui kindel metoodika. Disainmõtlemine ja teenusedisain on metoodikad, kuidas avaliku väärtust suurendada, kuid need ei olegi kaugeltki ainukesed millega avaliku sektori innovatsiooni saab edendada. Avaliku sektori innovatsioon on palju laiem kui teenusedisain.
See mis minu arvates eelpool toodud koosloome definitsioonis puudu on ja millest veel ei ole jõudnud rääkida on koostöö võimestamine. Millegipärast valitseb poliitikakujundajate ja avaliku sektori juhtide seas uskumus, et piisab sellest, kui inimesed kokku kutsuda ja anda neile võimalus koostööd teha, küll siis teevad. Motivatsiooniks pakutakse enamasti mingit hüve. Paraku on aga nii, et kui osapoolte vahel puuduvad usalduslikud suhted, siis praktikas ei teki aruteludel piisavat psühholoogilist turvalisust, et osapooled julgeksid oma mõtteid ausalt avaldada. Moderaator, kes oskab arutelu juhtida ei ole siiski fassilitaator, kes oskab koostööd võimestada. Moderaatori poolt vahendatud arutelude tulemuseks on enamasti see, et arutelude käigus ei jõuta tegelikult selleni, mis on osalistele tegelikult oluline. Pinnapealsed arutelud aga võimaldavad pinnapealseid ja kunstlikke lahendusi.
Kuna koosloome on ise kompleksne protsess, siis ehk ei olegi seda võimalik ühe definitsiooniga seletada. Oleme Si-Labis kasutanud ka teistsugust definitsiooni: koosloome on probleemi osapooli kaasav ja probleemilahendamise meeskonna liikmeid jõustav protsess, millel on eksperimentaalne ja praktiline eesmärk. See definitsioon on lähemal meie tänasele praktikale ja kogemusele, kuid sellest ei piisa, et arendada koosloomet kui avaliku sektori juhtimispraktikat.
Vaatamata sellele, et milline on koosloome definitsioon, siis kokkuvõtvalt võib väita, et koosloomest saab rääkida, kui protsessis on olemas järgmised komponendid:
- Ühine (kompleksne) probleem
- Erinevad probleemi osapooled
- Koostöö võimestamine
- Kollektiivne otsustamine
- Kollektiivne õppimine
- Innovatsiooni hõlbustavad tööriistad (nt disainmõtlemine)
Kohalike omavalitsuste ja avaliku sektori roll on muutumas. Selleks et vastata ühiskonna ootustele ja vajadustele tuleb õppida targemalt kasutama olemasolevaid ressursse. Komplekssete probleemide puhul peetakse üheks parimaks võimaluseks erinevate osapoolte vahelise koostöö fassiliteerimist. Avalik sektor ja kohalik omavalitsus saavad pakkuda erinevatel osapooltele platvormi, kus ühiselt lahendada kogukondade jaoks olulisi probleeme. See kõik aga eeldab seda, et muudetakse seda, kuidas toimub avaliku sektori või kohaliku omavalitsuse juhtimine. Õnneks ametnike seas juba hakatud ka arusaama, et selline muutus on vajalik ja võimalik. Koosloomega katsetavad juba paljud ministeeriumid ja kohalikud omavalitsused.
Artikli autor Rasmus Pedanik on Sotsiaalse Innovatsiooni Labori asutaja, Tartu Ülikooli doktorant ja disainmõtlemise ning koosloome lektor.
